Eelviimane päev Peterburgis

Ehk siis homne veel ja Moskva siit ma tulen.

Päev algas varakult, liikusime sugulastega Iisaku katedraali, mis siis oma kupli pooles suuruselt neljas Euroopas või oli see maailmas- vot enam ei mäleta. Piletid taskus muusem ehk kirik ise ja torni ronimine mis 43 meetri kõrgusel 262 astmega. Eelmisel aastal Sassiga M'i (ehk nende ülikooli rada mäkke) oli tunduvalt hullem. Katuselt siis  avanes suurepärane vaade linnaleja tuul isegi ei kimbutanud, lihtsalt nagu siin igalpool rahvast oli tohutult. Kirik ise oli tore - tänu Innale kes kuulas ka giidijuttu, kuni noored torni vallutasid saime teada, et sõja ajal oli kirik pääsenud kuna kupel värviti hallik ja kaeti zeppelinidega õhust et bommid ei kukus hoonele. Kuigi kuna kirikut sõja ajal ei kõetud havisid niiskuse tõttu enamus maalituid töid, mis on asendatud nüüd klaasmosaiigiga. Kiriku kohal on eelnevalt olnud 3 kirikut ja esimesd kaks jäid väikesteks ning kolmas asendati käesolevaga kuna kogu linn oli kasvanud suurejoonelisemaks kui kirik. Ehk siis kogu losside, paleede valguses ei saanud kirik paistmatuks jääda. Kupli keskel on siis üks valge tuvi, mille tiiva siruulatus on 2 meetrit aga esimese vastamisega ma seda kohe ei märganudki.

Peale kiriku külastust, käisime veel vaskratsaniku juures ja siis lõunatamas. Kuna vene muuseum kuhu vanim sugulane soovis minna, mind ei huvitanud siis otsustasin linnapeale jalutama minna. Külastasin oma ringkäigu ajal Maria teatrit (ehk vaatlesin hoonet väljaspoolt), käisin mööda heinaturu linnaosa ja vaatasin sealse vanima elamurajooni maju (kunagi väga kriminaalne paik), mitut parki ja jõudsin Okenaariumini.

Viimane oli ilus ja tore koht erinevate veeelukatega - hüljestes selgsõudurini. Kirevad kalad, meduusid, krabid, akvalangistikostüümis inimene ja hunnikus värvidemänge. Õnnelikuna kuid natuke valutavate jalgadega väljusin kalademaailmast ja jätkasin majade maailmaga.

Plaanis oli siis jõuda marsiväljakule igavese tule juurde- mõeldud tehtud. Tee oli pikk, kuid mitte tapev ja istusin jalgade puhkamiseks ka murule nagu kombeks peterburgi noortel. Kell tiksus vaikselt 9 poole kui metrooni jõudsin ja korteri suunas sõitma hakkasin.

Homme on siis viimane päev ja tõenäoliselt ikka sõidan peterhofi ja võtan ühe korraliku giidiga tuuri ka selle puhkuse jooksul.

Vaikselt juba ootan, millal saan selle kiirrongile mindud, mis mu moskvasse toimetab :)