Alustame siis klassikalise ütlusega- täna siis.....
...... Oli plaan hommikul alustada metroovaatamisvärsustega ja hiljem minna korraliku turisti kombel giidiga ekskursioonile Peterhof'i aga nagu elu näitab oli hommik liiga liiga unine ning ausalt öeldes kohvi maitses paremini kui tormamine metroojaamades ehk siis loobusin päeva esimesest osast ja läksin kohe päevaplaanis punk kahe juurde.
Ehk siis ekskursioon purskaevude maale- nevski prospekt ootas ja õige ekskursiooniputka leitud küsisin endale piletit, vastuseks saan et on jah ja kust ma pärit olen. Kuna ausus ennekõike siis Eesti kõlas vastuseks ja pileti hinnaks näidati 1700 rubla aga sekund hiljem öeldi et kuule ma teen sulle 1350 kui sa valjusti ei hõika kust pärit oled ehk siis sain kohaliku hinnaga :) juhuuu.
Pilet taskus, õnnelikult bussis ja sõit algas. Giidist sain täpselt niipalju aru kui vaja ja elu oli tore- linnavahelisel sõidul kuuldus taas pea iga nurga juures mis kus kelle maja ja mis ajalooline sündmus selle hoone või paigaga kaasnes. Kõik oleks tore olnud kui see igavene uni mis mulle tavaliselt bussisõiduga kaaneb kallale ei kipuks aga unemati sai omatahtmise ja pool sõitu magasin maha. Ärkasin just õigel hetkel kui giid rangeid juhtnööre jagas ja käskis lillatvihmavarju jälgida (nimelt on siin giididel kombeks kasutad oma grupide juhtimiseks vihmavarje, plaksuvaid käsi, pehmeidkunstlilli, kunstlilli üldiselt, veepudeleid ja 1/10 kasutab numbritahvleid aga vihmavari on kõige tavaliseim. Giidijärel liikudes või pigem täielikus kiirtempost me mööda peterhof'i aeda siis kulgesimegi. Tähtsaim kõigepealt peakaskaad, kaugelt malekaskaad ja siis täpselt viimaseks etteasteks pargijalutajate kastmist vaatama (ehk siis purskaev mis on lillepeenardes ja pritsib jalgteele kindlatel kellaaegadel), kivimõistatus purskaev (purskaev mis on peidetud munakividega teele ja valele kivile astudes saad lahmaka vett endale kraevahele, täpsemalt neid kohti oli 2 ja mul õnnestus mõlemast nii üle jalutada, et vett ei saanud), siis merrekallastele välja ja mõned väiksemad purskaevud teepeal+sambad. Kokku siis 2 tundi pargi ja veerõõme. Lõpetuseks jäeti meid katariinamuuseumi teise giidi hooleks ja öeldi et kes soovib ekskursioonibussiga tagasi peab ühe tunni pärast bussis olema. See muuseum oli tore sest siiani pole ühestki lossis olnud niipalju mööblit kui oli sellesse 6 toalisesse külaliste vastuvõtuks ehitatud hoones (võist ei eksi kui loss ütlesin) aga eks see oli ka ruumiliselt väikseim kui siiani külastatud muuseumid ( :P ermitaz ja tsarskoe selo) aga lihtsalt mulje oli palju toredam. Kuid kindlapeale kui oleks suure muuseumi ruumisesse läinud (ehk siis pealoss) oleks olnud sarnane, mis eelnevad tsariperekonna kojad. Kogu park oli ilus ja võimas ning kindalsti kunagi lähen tagasi nagu ka tsarkoje selo parki aga siis juba lihtsalt päevaks ja ainult mööda parki.
Tagasisõit linna oli kiire ja jalad said puhata ehk kui taas nevskil maandusin siis jalutasin veel selle promenaadil ringi, ma nüüd hetkel ei mäleta kas olen juba maininud aga ma pole oma elus veel nii tihedalt ka rüütli platsis käinud kui nüüd sai mööda nevskit käidud.
Mis siis lõpetuseks veel öelda (andestus kui juba eelnevalt on kõlanud aga kokkuvõte ikkagi) kesklinnas tasub jalutada ja ka veetaksod on soovituslikud. Lihtsalt hea plaan peab olema kuhu jõuda ja linnakaardid on üsna vajalikud, nevski prospekti lähiümbruses on siis rohelust vähe aga üks 1-2 kilomeetrit kaugemal on juba parke nii et silm puhkab. Mida kaugemale kesklinnast, eriti elamurajoonides (ehk siis kus mina peatun) on autotee äärsed puuderivid ja pargid (pealegi igas pargis on lastele korralikud mänguplatsid - vähemalt siiani ei jäänud silma ühtegi kus mänguplats puudunud oleks, thas teises pargis on ikka veesilm olemas), iga 200-300 meetri tagant on kas väike toidupood ja lilleäri või siis 500-1000 meetri tagant korralik toidupood, ajaleputkad, elektroonikaputkat ja kõike mida hing ihkab tavaeluks umbes 1-1,5 km raadiuses ja kui ka ei ole siis metroopeatus on ja seeläbi kõik muud poed ka, muidugi mõni konkreetne nagu Ikea või K-rauta asuvad oma megakompleksidega linnasevrades (ka meie kaubamajakate sarnased kuid 3-5 korda suuremad "mall'id") ja kui pargid lõpevad ning ennem kui uus saab alata on kuskil mingi kirik (need ümarad kuplid on kõikjal) - oh issand mis see moskva siis veel on.
Aa inimsed metroos (trammides, bussides ja trollides) üldjuhul on sõbralikud või ei tee sust välja- vanuritele ja noorte lastega emadele pakutakse alati istet (võibolla ka sellepärast et see tuleb valjuhääldist automaatteatisen aga istet pakutakse alati), mudigi on õhtusel ajal minu kasutusel olnud liin pidevalt puupüsti täis aga sellega sõitavid inimesi on erinevaid- uniseid, magajaid, lugejaid, mängijaid, teineteisse külge klammerdujaid, jõllitajaid, tänavamuusikuid kes elatis teenivad ja see nimekiri on lõputu.
Homme siis kohvripakkimine ja kell 12 viimane sõit peterburi metrooga, et jõuda maskva vaksalisse ja oma kiirrongile - oh kuis ootan
Monday, 29 June 2015
Sunday, 28 June 2015
Eelviimane päev Peterburgis
Ehk siis homne veel ja Moskva siit ma tulen.
Päev algas varakult, liikusime sugulastega Iisaku katedraali, mis siis oma kupli pooles suuruselt neljas Euroopas või oli see maailmas- vot enam ei mäleta. Piletid taskus muusem ehk kirik ise ja torni ronimine mis 43 meetri kõrgusel 262 astmega. Eelmisel aastal Sassiga M'i (ehk nende ülikooli rada mäkke) oli tunduvalt hullem. Katuselt siis avanes suurepärane vaade linnaleja tuul isegi ei kimbutanud, lihtsalt nagu siin igalpool rahvast oli tohutult. Kirik ise oli tore - tänu Innale kes kuulas ka giidijuttu, kuni noored torni vallutasid saime teada, et sõja ajal oli kirik pääsenud kuna kupel värviti hallik ja kaeti zeppelinidega õhust et bommid ei kukus hoonele. Kuigi kuna kirikut sõja ajal ei kõetud havisid niiskuse tõttu enamus maalituid töid, mis on asendatud nüüd klaasmosaiigiga. Kiriku kohal on eelnevalt olnud 3 kirikut ja esimesd kaks jäid väikesteks ning kolmas asendati käesolevaga kuna kogu linn oli kasvanud suurejoonelisemaks kui kirik. Ehk siis kogu losside, paleede valguses ei saanud kirik paistmatuks jääda. Kupli keskel on siis üks valge tuvi, mille tiiva siruulatus on 2 meetrit aga esimese vastamisega ma seda kohe ei märganudki.
Peale kiriku külastust, käisime veel vaskratsaniku juures ja siis lõunatamas. Kuna vene muuseum kuhu vanim sugulane soovis minna, mind ei huvitanud siis otsustasin linnapeale jalutama minna. Külastasin oma ringkäigu ajal Maria teatrit (ehk vaatlesin hoonet väljaspoolt), käisin mööda heinaturu linnaosa ja vaatasin sealse vanima elamurajooni maju (kunagi väga kriminaalne paik), mitut parki ja jõudsin Okenaariumini.
Viimane oli ilus ja tore koht erinevate veeelukatega - hüljestes selgsõudurini. Kirevad kalad, meduusid, krabid, akvalangistikostüümis inimene ja hunnikus värvidemänge. Õnnelikuna kuid natuke valutavate jalgadega väljusin kalademaailmast ja jätkasin majade maailmaga.
Plaanis oli siis jõuda marsiväljakule igavese tule juurde- mõeldud tehtud. Tee oli pikk, kuid mitte tapev ja istusin jalgade puhkamiseks ka murule nagu kombeks peterburgi noortel. Kell tiksus vaikselt 9 poole kui metrooni jõudsin ja korteri suunas sõitma hakkasin.
Homme on siis viimane päev ja tõenäoliselt ikka sõidan peterhofi ja võtan ühe korraliku giidiga tuuri ka selle puhkuse jooksul.
Vaikselt juba ootan, millal saan selle kiirrongile mindud, mis mu moskvasse toimetab :)
Päev algas varakult, liikusime sugulastega Iisaku katedraali, mis siis oma kupli pooles suuruselt neljas Euroopas või oli see maailmas- vot enam ei mäleta. Piletid taskus muusem ehk kirik ise ja torni ronimine mis 43 meetri kõrgusel 262 astmega. Eelmisel aastal Sassiga M'i (ehk nende ülikooli rada mäkke) oli tunduvalt hullem. Katuselt siis avanes suurepärane vaade linnaleja tuul isegi ei kimbutanud, lihtsalt nagu siin igalpool rahvast oli tohutult. Kirik ise oli tore - tänu Innale kes kuulas ka giidijuttu, kuni noored torni vallutasid saime teada, et sõja ajal oli kirik pääsenud kuna kupel värviti hallik ja kaeti zeppelinidega õhust et bommid ei kukus hoonele. Kuigi kuna kirikut sõja ajal ei kõetud havisid niiskuse tõttu enamus maalituid töid, mis on asendatud nüüd klaasmosaiigiga. Kiriku kohal on eelnevalt olnud 3 kirikut ja esimesd kaks jäid väikesteks ning kolmas asendati käesolevaga kuna kogu linn oli kasvanud suurejoonelisemaks kui kirik. Ehk siis kogu losside, paleede valguses ei saanud kirik paistmatuks jääda. Kupli keskel on siis üks valge tuvi, mille tiiva siruulatus on 2 meetrit aga esimese vastamisega ma seda kohe ei märganudki.
Peale kiriku külastust, käisime veel vaskratsaniku juures ja siis lõunatamas. Kuna vene muuseum kuhu vanim sugulane soovis minna, mind ei huvitanud siis otsustasin linnapeale jalutama minna. Külastasin oma ringkäigu ajal Maria teatrit (ehk vaatlesin hoonet väljaspoolt), käisin mööda heinaturu linnaosa ja vaatasin sealse vanima elamurajooni maju (kunagi väga kriminaalne paik), mitut parki ja jõudsin Okenaariumini.
Viimane oli ilus ja tore koht erinevate veeelukatega - hüljestes selgsõudurini. Kirevad kalad, meduusid, krabid, akvalangistikostüümis inimene ja hunnikus värvidemänge. Õnnelikuna kuid natuke valutavate jalgadega väljusin kalademaailmast ja jätkasin majade maailmaga.
Plaanis oli siis jõuda marsiväljakule igavese tule juurde- mõeldud tehtud. Tee oli pikk, kuid mitte tapev ja istusin jalgade puhkamiseks ka murule nagu kombeks peterburgi noortel. Kell tiksus vaikselt 9 poole kui metrooni jõudsin ja korteri suunas sõitma hakkasin.
Homme on siis viimane päev ja tõenäoliselt ikka sõidan peterhofi ja võtan ühe korraliku giidiga tuuri ka selle puhkuse jooksul.
Vaikselt juba ootan, millal saan selle kiirrongile mindud, mis mu moskvasse toimetab :)
Saturday, 27 June 2015
Laupäevale sobilik hommik
Tean, et algus - täna siis on ajast ja armust aga hetkel midagi paremat meelde ei tule ka, ehk siis täna siis :
Hommik oli hiline, kuigi ärkasin vara siis otse kusagile ei läinud vaid korterisse tulid külla tartu sugulased ja hiline hommikukohv võis alata. Linnaoeake läksime kusikl keskäev läbi ja suunudusime otsejoones zooloogiamuseumi, kus kulgesime mööda ekspositsioone üle 2 tunni- jah seal oli võimas kollektsioon japalju uurida ning lihtsalt nautida.
Peale muuseumi oli lihtne- väike sugulane soovis burger kingi ning kupongind mis tänaval jaotati kulusid marjaks ära. Hiline lõunasöök kõhus, plus mitu refilli joogiautomaadist ja suundusime anime poe otsingule (väike sugulane on fän)- leitud peale veidikest tujamist ja kogu rõõm olemas.
Peale poodi suunusime veelkord raamatukauplusesse ja siis tagasi korteri poole kus ootas õhtusöök. Peale lobisemist väike 3D film ja oligi kogu õhtu- lühike kuid tore.
Hommik oli hiline, kuigi ärkasin vara siis otse kusagile ei läinud vaid korterisse tulid külla tartu sugulased ja hiline hommikukohv võis alata. Linnaoeake läksime kusikl keskäev läbi ja suunudusime otsejoones zooloogiamuseumi, kus kulgesime mööda ekspositsioone üle 2 tunni- jah seal oli võimas kollektsioon japalju uurida ning lihtsalt nautida.
Peale muuseumi oli lihtne- väike sugulane soovis burger kingi ning kupongind mis tänaval jaotati kulusid marjaks ära. Hiline lõunasöök kõhus, plus mitu refilli joogiautomaadist ja suundusime anime poe otsingule (väike sugulane on fän)- leitud peale veidikest tujamist ja kogu rõõm olemas.
Peale poodi suunusime veelkord raamatukauplusesse ja siis tagasi korteri poole kus ootas õhtusöök. Peale lobisemist väike 3D film ja oligi kogu õhtu- lühike kuid tore.
Friday, 26 June 2015
Kirikud ja linn
Ringkäik taas mööda linna, seekord siis sai kirikutes käidud ja muud vaadatud.
Alustasime ühes suurimast ehk siis Lunastaja kirikust, pilet selle vaatamiseks 250 rubla ja 100 eest sai veel nn kivimuuseumi. Selgus, et viimane sisaldas Lunastaja kiriku restuareerimise käigus kasutusele läinud poolvääriskive ja siis nende kohti kirikus, kuid aru ei saanud kas oli kirjas midagi ka geoloogilisest küljest kuid siiski oli huvitav. Kirik ise oli selline maast laeni nimetatud kivides mosaiikikoonidega kaetud, tähtsal kohal oli koht kus mõrvati Aleksander II ja kogu vaatepilt oli suurejooneline. Kuid kuidagi ununes taas kirikut väljast korralikult kaeda ehk mosaiikseinad jäid nägematta (tõenäoliselt oli süüdi lohakus ja tualeti järjekord :) )
Peale esimest kirikut oli lõunaaeg ja väsimus niitis ühe meie seltskonnast kes viisakalt siis lauataga ühe uinaku tegi. Söök oli tavaline, maitses hästi. kui mitte midagi suurejoonelist maitseelamust aga väga odav. Puhkepaus tehtud suundusime edasi Kaasani Jumalaema katedraali, mis eelmise kirikuga võrreldes oli ikka elamuselt palju vingem- kasutusel olev pühamuna oli seal õiged aroomid- küünal, viirukid (mitte steriilselt puhas turistilõks marmoriga) ja ikoonid venekirikule vastavad kullasäraga. Palvetavad inimesed ja kogu selle vana kiriku suurejoonelisus jättis meeldiva elamuse pikaks ajaks.
Kirikutele pausi andes külastasime ühte vanimat "kaubamaja" nagu mulle öeldi ehk Gostinõi Dvor - seal mööda vanu saale käies võis kohata traditsioonilist suveniiride jada, vana tallinna likööri ja disainer riiete ja kunnikus sõrmuseid/kaelakeesid/kõrvarõngaid, mis enamus muidugist kullast ja hõbedast ning kaunistatud pool- ja vääriskividega.
Poekirevusest väsinud silmad puhkasid järgmisel kirikul- armeenia kirik, mis oma eelkäijatest (ehk ennem vaadatuist) oli sisedekoorilt palju lihtsam ja kuigi väiksuse tõttu oleks ootand ka hubasust siis seda kahjuks ei leidnud. Kuid nüüdseks olid sugulased täielikult rammestunud ja suundusid otsejoones metroo suunas, siis mina jätkasin jalutuskäiku.
Leidsin ennast keset kunstnike müügiplatsi, kus pikalt pikalt imetlesin maale kassidest ja väga täpseid peterburgi kujutamisi, mudugi oli seal teisigi aga just need jäid silma. Tulin turult välja tühjade kätega sest ei raatsinud osta ühtegi neist vapustavatest teostest kuigi ühest oli lihtne loobuda. nimelt oli viimane mõõdus A3+ misei oleks kuidagi kuhugile mul kohvris mahtunud. Lõpuks kui suutsin maaildelt pilgu pöörata siis avastasin et olen jõudnud neljanda kiriku ette, kuid kahjuke ei tea selle nime. Sisse astudes ootas mind suur segadus renoveeritud osa ja renoveerimistöödest pakatava osa vahel. Kaunistused peaegu puudusid ehk siis võib altari ja pinkide järgi oletada et tegemist oli luteriusulise kirikuga aga pead ei anna.
Jalad nüüd veidike väsimusemärke andmas, astusis sisse raamatupoodi et seal aega parajaks lüüa, sest tundus ikka kuidagi väga vara taas korterisse suunduda. Raamatupeos oli hullult inimesi, sest kõik kasutasid ära suvesoodustust, mis oli välja reklaamitud ning ostsid ramatuid. Peab veel mainima et kogu kohalik rahvamass kes päevast päeva metrooga sõidab- kas loeb paberkandjal raamatuid, või kasutavad elugerit või mängivad telefonides. Levi muideks maaall on väga hea siis liituvad siia ka netis surfajad, messengeri kasutajad ja FB lehitsejad.
Ramatupoest siis õnnelikult väljudes avastasin, et kõrval esinevad tänavamuusikud ning patsatasing õuekohvikus maha, tellisin ühe õlu ja nautlesin muusikat lugedes oma vastsoetatud raamatut. Kuuladin üsna head esitlust, nägin žonglööre ja nautisin lihtsalt peterburi peatänavat kuni külm mind kimbutama hakkas (8 paiku õhtul) ja korteri poole suundusin.
Homsed plaanid on teatmatud ja hektkel saadan pilet telefonist meilile sest mälu oli taaskord täis :)
Alustasime ühes suurimast ehk siis Lunastaja kirikust, pilet selle vaatamiseks 250 rubla ja 100 eest sai veel nn kivimuuseumi. Selgus, et viimane sisaldas Lunastaja kiriku restuareerimise käigus kasutusele läinud poolvääriskive ja siis nende kohti kirikus, kuid aru ei saanud kas oli kirjas midagi ka geoloogilisest küljest kuid siiski oli huvitav. Kirik ise oli selline maast laeni nimetatud kivides mosaiikikoonidega kaetud, tähtsal kohal oli koht kus mõrvati Aleksander II ja kogu vaatepilt oli suurejooneline. Kuid kuidagi ununes taas kirikut väljast korralikult kaeda ehk mosaiikseinad jäid nägematta (tõenäoliselt oli süüdi lohakus ja tualeti järjekord :) )
Peale esimest kirikut oli lõunaaeg ja väsimus niitis ühe meie seltskonnast kes viisakalt siis lauataga ühe uinaku tegi. Söök oli tavaline, maitses hästi. kui mitte midagi suurejoonelist maitseelamust aga väga odav. Puhkepaus tehtud suundusime edasi Kaasani Jumalaema katedraali, mis eelmise kirikuga võrreldes oli ikka elamuselt palju vingem- kasutusel olev pühamuna oli seal õiged aroomid- küünal, viirukid (mitte steriilselt puhas turistilõks marmoriga) ja ikoonid venekirikule vastavad kullasäraga. Palvetavad inimesed ja kogu selle vana kiriku suurejoonelisus jättis meeldiva elamuse pikaks ajaks.
Kirikutele pausi andes külastasime ühte vanimat "kaubamaja" nagu mulle öeldi ehk Gostinõi Dvor - seal mööda vanu saale käies võis kohata traditsioonilist suveniiride jada, vana tallinna likööri ja disainer riiete ja kunnikus sõrmuseid/kaelakeesid/kõrvarõngaid, mis enamus muidugist kullast ja hõbedast ning kaunistatud pool- ja vääriskividega.
Poekirevusest väsinud silmad puhkasid järgmisel kirikul- armeenia kirik, mis oma eelkäijatest (ehk ennem vaadatuist) oli sisedekoorilt palju lihtsam ja kuigi väiksuse tõttu oleks ootand ka hubasust siis seda kahjuks ei leidnud. Kuid nüüdseks olid sugulased täielikult rammestunud ja suundusid otsejoones metroo suunas, siis mina jätkasin jalutuskäiku.
Leidsin ennast keset kunstnike müügiplatsi, kus pikalt pikalt imetlesin maale kassidest ja väga täpseid peterburgi kujutamisi, mudugi oli seal teisigi aga just need jäid silma. Tulin turult välja tühjade kätega sest ei raatsinud osta ühtegi neist vapustavatest teostest kuigi ühest oli lihtne loobuda. nimelt oli viimane mõõdus A3+ misei oleks kuidagi kuhugile mul kohvris mahtunud. Lõpuks kui suutsin maaildelt pilgu pöörata siis avastasin et olen jõudnud neljanda kiriku ette, kuid kahjuke ei tea selle nime. Sisse astudes ootas mind suur segadus renoveeritud osa ja renoveerimistöödest pakatava osa vahel. Kaunistused peaegu puudusid ehk siis võib altari ja pinkide järgi oletada et tegemist oli luteriusulise kirikuga aga pead ei anna.
Jalad nüüd veidike väsimusemärke andmas, astusis sisse raamatupoodi et seal aega parajaks lüüa, sest tundus ikka kuidagi väga vara taas korterisse suunduda. Raamatupeos oli hullult inimesi, sest kõik kasutasid ära suvesoodustust, mis oli välja reklaamitud ning ostsid ramatuid. Peab veel mainima et kogu kohalik rahvamass kes päevast päeva metrooga sõidab- kas loeb paberkandjal raamatuid, või kasutavad elugerit või mängivad telefonides. Levi muideks maaall on väga hea siis liituvad siia ka netis surfajad, messengeri kasutajad ja FB lehitsejad.
Ramatupoest siis õnnelikult väljudes avastasin, et kõrval esinevad tänavamuusikud ning patsatasing õuekohvikus maha, tellisin ühe õlu ja nautlesin muusikat lugedes oma vastsoetatud raamatut. Kuuladin üsna head esitlust, nägin žonglööre ja nautisin lihtsalt peterburi peatänavat kuni külm mind kimbutama hakkas (8 paiku õhtul) ja korteri poole suundusin.
Homsed plaanid on teatmatud ja hektkel saadan pilet telefonist meilile sest mälu oli taaskord täis :)
Thursday, 25 June 2015
Tsaari palee
Noh täna siis sõitsime Kateriina paleese, või Puškini paleese või Tsarskoe selo (nagu sain eelneva postituse paranduse) ehk siis sõitsime metroo ühe liini lõppu ja võtsime bussi paleese jõudmiseks. Ehk siis taaskord pean soovitama oske netists vautcher mis viib teid muuseumi ja parki ilma järjekorrata. Kuigi käesoleva palle puhul tuleks uurida mis marsruuti pidi liigute, sest nagu täna selgus et palees on mitu teekonda ja osa ehk 2/3 paleest jäi meil nägematta kuna olime sellisel teel. Nägin palju kullatuid seinu ja ka merevaigu tuba, kuid paljud toredad toad jäid nägemata.
Peale paleed suunusime kohvipeatusele hoovialal ning lisaks võileibade söömisele sai jalga puhatud pingil. (jup nii ermitazis kui ka palees tuleb seljakott kui teil see on garderoobi anda).
Kaart ostetud, esialgsed plaanid aia ehk pargikülastuseks tehtud kuid nagu ikka ei lähe alati plaani kohaselt, nimelt kaotasime ühe seltsilise kelle ootamiseks kulus umbes poole tunni jagu ja kui siis suundusin väikse sugulasega marmorsillale tekkis külmumine ning kogu üritus tuli katkestada, ehk olin õnnetu kuna niivähe nägin aga mis siin ikka sest tegelikult nägin ikkagi väga palju kuigi hetkel ei hakka taaskirjeldama neid ruume, kuid siiani küsimus kui lossis puudub koridor kuidas nad seal ikkagi rahulikult elasid ehk miss mõttes on kõik toad läbikäidavad, ok ma mõistan söögitubasid aga muud nagu joonistus ruumid ja nii nimetatud personaalsed ruumid- mõnel ruumil oli isegi 3 seinas uksed.
Oh jah, Tsaarid on ajalooliselt ikkagi vinged ok ok nad polnud alati just head aga nende elamisviisid on vinged.
:)
Peale paleed suunusime kohvipeatusele hoovialal ning lisaks võileibade söömisele sai jalga puhatud pingil. (jup nii ermitazis kui ka palees tuleb seljakott kui teil see on garderoobi anda).
Kaart ostetud, esialgsed plaanid aia ehk pargikülastuseks tehtud kuid nagu ikka ei lähe alati plaani kohaselt, nimelt kaotasime ühe seltsilise kelle ootamiseks kulus umbes poole tunni jagu ja kui siis suundusin väikse sugulasega marmorsillale tekkis külmumine ning kogu üritus tuli katkestada, ehk olin õnnetu kuna niivähe nägin aga mis siin ikka sest tegelikult nägin ikkagi väga palju kuigi hetkel ei hakka taaskirjeldama neid ruume, kuid siiani küsimus kui lossis puudub koridor kuidas nad seal ikkagi rahulikult elasid ehk miss mõttes on kõik toad läbikäidavad, ok ma mõistan söögitubasid aga muud nagu joonistus ruumid ja nii nimetatud personaalsed ruumid- mõnel ruumil oli isegi 3 seinas uksed.
Oh jah, Tsaarid on ajalooliselt ikkagi vinged ok ok nad polnud alati just head aga nende elamisviisid on vinged.
:)
Wednesday, 24 June 2015
Talvepalee
Nii siis, eile saabusid õhtul piiterisses veel sugulasi ühest teisest ülikooli linnast. Kuna nende reisiväsimus oli ka suur siis leppisime lihtsalt kohtumisaja kokku järgiseks päevaks- kell 10 nende ööbimiskohas. Alustasin siis onupojaga teed nende juude, nimelt asub nende korter 2,2 kilomeetri kaugusel. Otsustasime, et lähme jala ja toidame möödaminne veidike parte pargis- sai kaasas ja 9:20 asusimegi teele. Kõik oli lihtne- siit pööra, vaata seda maja, näed siin töötab mu naine. Pargis kostitasime parte, tiire, tuvisid ja varblasi. Jõudsime õigeaegselt kohale aga Tartu sugulased vees sahmerdasid - võileibade ja juhtnööridega kuidas minna Ermitaši. Kuid mis seal keerulist - metroo ja mööda nevskit (kuigi nende öömaja pakkuja mudkui jauras, et peale metrood tuleb buss veel võtta). Õnneks läksime lihtsamat teed mööda ehk siis metroo ja jalad, mitte istuda ummikus ja lihtsalt aega tuulde visata.
Kõigile nüüd infokild, kui tahate Talvepaleed külastada (kus muida Tsaar ainult töötas ja ei elanud) siis oske eelnevalt internetist vautcher, muidu ootate ennast herneks järjekorras piletikassani ( oli meie saabumise hetkel kogu sisehoovi ulatuses ehk oma 300 m ja enamgi veel). Aga vautcheriga saab otsejoones sisse, lihtsalt paned seljakoti garderoobi ja läbi turvaväravate ootabki kunst, ajalooline arhitektuur ja miljon inimest. Lihtsalt vapustavalt ilusad seinamaalingud, seinad ja põrandad, plus siis kunstiteoosed egiptuse muumiatest imepisikeste nööpideni ehk mitte mainida mitmeid serviise kullast kuni portselaanini ja maalid maalid maalid. Kahjuks on ainult infoga natike kitsi või jäi meile lihtsalt arusaamatuks - karderoobi kõrval oli varakamber kogu kullaga kuhu meie sissepääsust teed ei leidnud ja alguses arvasimegi et on eraldi piletiga. Kuid ilmnes lõpus (kui me enam sinna ei saanud, sest piletit sai korra ainult aparaadis registreerida), et seal oleks ka sisse saanud ja näinud kogu seda hiilgust. Aga mis seal ikka nähtud sai üleni kuldsete seintega ruumi (hetkel küll oli see ainult värv aga kes teab tõenäoliselt kunagi oligi ülekullatud ruum) nähtud kuldpaabulinnust kella, laemaalinguid igast sordist (ütlen niipalju et fotomälu sai korduvalt täis) ja palju palju muud. Kunstiteostest siis nägin madonna lapsega, 4 hobusetopist ratsanikega ja hunnikus erinevaid kunstike 19saj ja allapoole. Uuemad impressionistid olid viidud väiksesse talvepaleese, kuhu suunudsime hiljem peamaja (tänu Inna soovile me selle üles leidsimegi) ja nüüd on nähtud picassod, rembrandid, renoir, monet jne jne.
Ühesõnaga 6 tundi kõmpimist ja imetlemist - jup kuna ma alguses ei teadnud, et Tsaar seal tegelikult ei elanud siis käies mööda talvepalee ruume ma imestasingi, Et kuidas siin elati- pea kõik ruumid olid läbikäidavad pisikestest tubadest suurte saalideni, kus laed kõrged ja ainult heal juhul igas 3-4 toas oli kamin aga nagu elu näitab alati on vastuseid.
Tagasitulles siis jätsin sugulased metroose ja hüppasin ise peatuse võrra varem välja, et kiirelt korterisse saada, sest päev pikk ja kõht kleepus selja külge. Kuigi kui metroost olin väljunud selgus et ma ju tegelikult ei tea kust poolt tänavalt mu tramm läheb (sugulastega sõitsime mööda punast liini aga siiani olen kasutanus ise sinist liini ja peatused on kõrvuti kuid kes on kindel kummas suunas tramm võtta) ehk siis võtsin abiks oma lohiseva venekeele ja küsisin suunda. Istsusin trammile - esimene peatus ok, teine ok, kolmas juba veidike murelik sest peaks juu olema kohe väljumine aga ümbruskod mitte üldsegi tuttav, neljaspeatus natuke närviline et kurat küll kuidas ma jälle sassi ajasin- aga ok sõidan ühe peatuse veel ja siis võtan trammi tagasi- ja oh jummel rõõmu minu peatus olen õieti sõitnud ja kõik on taas tasakaalus.
Nüüd siis tegelen piltidega- mälu tühjendamiseks saadan neid meilile aga see on pikk pikk protsess
Homme siis tsaari tõeline kodupaik ehk Tsartskoje tselo
Kõigile nüüd infokild, kui tahate Talvepaleed külastada (kus muida Tsaar ainult töötas ja ei elanud) siis oske eelnevalt internetist vautcher, muidu ootate ennast herneks järjekorras piletikassani ( oli meie saabumise hetkel kogu sisehoovi ulatuses ehk oma 300 m ja enamgi veel). Aga vautcheriga saab otsejoones sisse, lihtsalt paned seljakoti garderoobi ja läbi turvaväravate ootabki kunst, ajalooline arhitektuur ja miljon inimest. Lihtsalt vapustavalt ilusad seinamaalingud, seinad ja põrandad, plus siis kunstiteoosed egiptuse muumiatest imepisikeste nööpideni ehk mitte mainida mitmeid serviise kullast kuni portselaanini ja maalid maalid maalid. Kahjuks on ainult infoga natike kitsi või jäi meile lihtsalt arusaamatuks - karderoobi kõrval oli varakamber kogu kullaga kuhu meie sissepääsust teed ei leidnud ja alguses arvasimegi et on eraldi piletiga. Kuid ilmnes lõpus (kui me enam sinna ei saanud, sest piletit sai korra ainult aparaadis registreerida), et seal oleks ka sisse saanud ja näinud kogu seda hiilgust. Aga mis seal ikka nähtud sai üleni kuldsete seintega ruumi (hetkel küll oli see ainult värv aga kes teab tõenäoliselt kunagi oligi ülekullatud ruum) nähtud kuldpaabulinnust kella, laemaalinguid igast sordist (ütlen niipalju et fotomälu sai korduvalt täis) ja palju palju muud. Kunstiteostest siis nägin madonna lapsega, 4 hobusetopist ratsanikega ja hunnikus erinevaid kunstike 19saj ja allapoole. Uuemad impressionistid olid viidud väiksesse talvepaleese, kuhu suunudsime hiljem peamaja (tänu Inna soovile me selle üles leidsimegi) ja nüüd on nähtud picassod, rembrandid, renoir, monet jne jne.
Ühesõnaga 6 tundi kõmpimist ja imetlemist - jup kuna ma alguses ei teadnud, et Tsaar seal tegelikult ei elanud siis käies mööda talvepalee ruume ma imestasingi, Et kuidas siin elati- pea kõik ruumid olid läbikäidavad pisikestest tubadest suurte saalideni, kus laed kõrged ja ainult heal juhul igas 3-4 toas oli kamin aga nagu elu näitab alati on vastuseid.
Tagasitulles siis jätsin sugulased metroose ja hüppasin ise peatuse võrra varem välja, et kiirelt korterisse saada, sest päev pikk ja kõht kleepus selja külge. Kuigi kui metroost olin väljunud selgus et ma ju tegelikult ei tea kust poolt tänavalt mu tramm läheb (sugulastega sõitsime mööda punast liini aga siiani olen kasutanus ise sinist liini ja peatused on kõrvuti kuid kes on kindel kummas suunas tramm võtta) ehk siis võtsin abiks oma lohiseva venekeele ja küsisin suunda. Istsusin trammile - esimene peatus ok, teine ok, kolmas juba veidike murelik sest peaks juu olema kohe väljumine aga ümbruskod mitte üldsegi tuttav, neljaspeatus natuke närviline et kurat küll kuidas ma jälle sassi ajasin- aga ok sõidan ühe peatuse veel ja siis võtan trammi tagasi- ja oh jummel rõõmu minu peatus olen õieti sõitnud ja kõik on taas tasakaalus.
Nüüd siis tegelen piltidega- mälu tühjendamiseks saadan neid meilile aga see on pikk pikk protsess
Homme siis tsaari tõeline kodupaik ehk Tsartskoje tselo
Tuesday, 23 June 2015
Täna linnapeal
Alustasin siis tänast päeva hiljem, väljusin korterist kella 11 ajal ja liikusin koos onutütrega kesklinna peeter-pauli kindluse juurde. Sõitsime bussiga metroojaama ning istusime umbes 20 minuti jagu ummikutse, mis siin on tavalised aga kuidagi imelik ikka hommikul kell on vaevu 11 läbi ja ummik. Noh vähemalt metroo on kiire ja ikka veel vinge. Õiges peatuses maha tulles liikusime omaarust õige silla suunas kuid hoopis leidsime miniatuurse põhiväärtustega peetrilinna plaani. Täielikku turisti ei mänginud ja ermitaši maketi juures pilti ei teinud aga peale väikest peatust liikusin edasi kindluse suunas. Kindluses ühtegi muuseumi või kirikusse ei läinud, esimesse sellepärast et oli piletiga ja ei tundunud hetkel esmatähtsad (põhiplaan oli ikka kunstkaamerasse jõuda) ja kirikute ees olid nii 100 meetrine järjekord et selle lõõmava päiksega ei tulnud soovi seal oodata. Pealegi põhiplaanist ei tahtnud kõrvale kalduda. Kuid maksin 300 rubla katusele pääsu eest et neeva panoaami vaadelda ja see oli seda väärt. Peale kindluse hoovi ringkäiku otsustasin et vaatan ka suurtükiväe muuseumi ära aga kui värava ette jõudsin oli see kinni. Vähemalt tean nüüd kus asub loomaaed :)
Peale kinnise värava avastust liikusin siis edasi mööda kaldaäärseid- fantastiline neeva kõrval, iga teeosas müügimehed kes kutsuvad sind paadiekskursioonile ja igavene mööl. Nägin kuidas kihutavad tiiburlaevad, mis viivad inimesi pedgoradi ja ka ühte kolmemastilist, mis osutus restoraaniks. Jalutades siis mööda Neeva kallast jõudsin sammasteni, mille vastas on meremuuseum aga kuidagi ei õnnestunud selle sissepääsu leida- kõik oli nööriga kaetud. Lõin käega ja suudusin kõrvalolevasse zooloogiamuuseumi aga nagu selgus on ka venemaa muuseumitelt (vähemalt osadel) teisipäev vaba päev. Noh mis siis ikka- kunstikamber siit ma tulen.
Jõudsin maja jagu edasi ja oh imet - ongi õige koht ja avatud pealekauba, kuigi järjekorraga. Võtsin siis omale koha järjekorras ja see liikus üsna kiiresti, kuigi alguses lõpus seistes ei saanud aru täpselt kus sissepääs on ja kui pikk on rivi- kuid ei usu et ootasin üle 10ne minuti. Pilet taskus juhendati
mind kõigepealt teisele korrusele, kus mu üllatuseks selgus et lisaks Peeter Suure kogule on siin
suurepärane antropoloogia näitus- sai tutvuda ka kõige väiksemate rahvaste eluoludega. Hakkasin juba muretsema, et väljareklaamitud (travel guide of St. Petersburg) "kunstikamber" asub kuskil mujal ja olenhi sattunud rahvuste väljapanekule ei osutunud tõeks. Peale 3 ruumi leidsin otsitu ja
nägin topist kahepealisest lambast, Peeteri poolt tõmmatud hammastes ja palju muudki folmaliinis olevates klaasanumates. Kokku kulus muuseomi vaatamiseks üle kolme tunni ja oli väärt oma 250 rubla. Kuigi rahvamassid olid üüratud siis liikumine oli sujuv ja pikalt vitriini ees ootama ei pidanud, et lugeda mis täpselt näha (oli nii venekeeles kui ka enamus ingliskeelne seletus. Jalad tuikamas väljusin muuseumist ja otsustasin jätkata teed sfinksideni- ringiga tagasi nevski suunas.
Teepeal imetlesin taas jõge ja maju selle kallastel, leidsin sfinksid ja tagasipööramiseks vajaliku silla. Nimetatud sild viis mind otsesuunas pronksratsaniku juurde (plus sai taas keeldusa paadisõidust Neeva jõel) ning imelisel kombel tagasi Nevski prospektile. Tuiasi. Siis veel mööda linna, sest selgus et metroopeatuse sissepääs on poole seitsmeni suletud (onupoja juures sain hiljem teada, et sinna on veel kaks sissepääsu) aga aeg kulus mul tänavamoosekantide kuulamiseks ja rahulikult subway võileiva söömiseks.
Ah jah nägin ka hunnikus pulmalisi kes sõitsid dziip limude või hummer limudega, seltskond neiusid kes kandsid nagu missid vene lipuvärve (võibolla olidki missid), kokkupõrkeid, väsinud muusikud tänaval lebamas, abivalmis inimesi ja lihtsalt vapustavat linna + selle aasta esimene päikesepõletus.
Aga nüüd magama.
Peale kinnise värava avastust liikusin siis edasi mööda kaldaäärseid- fantastiline neeva kõrval, iga teeosas müügimehed kes kutsuvad sind paadiekskursioonile ja igavene mööl. Nägin kuidas kihutavad tiiburlaevad, mis viivad inimesi pedgoradi ja ka ühte kolmemastilist, mis osutus restoraaniks. Jalutades siis mööda Neeva kallast jõudsin sammasteni, mille vastas on meremuuseum aga kuidagi ei õnnestunud selle sissepääsu leida- kõik oli nööriga kaetud. Lõin käega ja suudusin kõrvalolevasse zooloogiamuuseumi aga nagu selgus on ka venemaa muuseumitelt (vähemalt osadel) teisipäev vaba päev. Noh mis siis ikka- kunstikamber siit ma tulen.
Jõudsin maja jagu edasi ja oh imet - ongi õige koht ja avatud pealekauba, kuigi järjekorraga. Võtsin siis omale koha järjekorras ja see liikus üsna kiiresti, kuigi alguses lõpus seistes ei saanud aru täpselt kus sissepääs on ja kui pikk on rivi- kuid ei usu et ootasin üle 10ne minuti. Pilet taskus juhendati
mind kõigepealt teisele korrusele, kus mu üllatuseks selgus et lisaks Peeter Suure kogule on siin
suurepärane antropoloogia näitus- sai tutvuda ka kõige väiksemate rahvaste eluoludega. Hakkasin juba muretsema, et väljareklaamitud (travel guide of St. Petersburg) "kunstikamber" asub kuskil mujal ja olenhi sattunud rahvuste väljapanekule ei osutunud tõeks. Peale 3 ruumi leidsin otsitu ja
nägin topist kahepealisest lambast, Peeteri poolt tõmmatud hammastes ja palju muudki folmaliinis olevates klaasanumates. Kokku kulus muuseomi vaatamiseks üle kolme tunni ja oli väärt oma 250 rubla. Kuigi rahvamassid olid üüratud siis liikumine oli sujuv ja pikalt vitriini ees ootama ei pidanud, et lugeda mis täpselt näha (oli nii venekeeles kui ka enamus ingliskeelne seletus. Jalad tuikamas väljusin muuseumist ja otsustasin jätkata teed sfinksideni- ringiga tagasi nevski suunas.
Teepeal imetlesin taas jõge ja maju selle kallastel, leidsin sfinksid ja tagasipööramiseks vajaliku silla. Nimetatud sild viis mind otsesuunas pronksratsaniku juurde (plus sai taas keeldusa paadisõidust Neeva jõel) ning imelisel kombel tagasi Nevski prospektile. Tuiasi. Siis veel mööda linna, sest selgus et metroopeatuse sissepääs on poole seitsmeni suletud (onupoja juures sain hiljem teada, et sinna on veel kaks sissepääsu) aga aeg kulus mul tänavamoosekantide kuulamiseks ja rahulikult subway võileiva söömiseks.
Ah jah nägin ka hunnikus pulmalisi kes sõitsid dziip limude või hummer limudega, seltskond neiusid kes kandsid nagu missid vene lipuvärve (võibolla olidki missid), kokkupõrkeid, väsinud muusikud tänaval lebamas, abivalmis inimesi ja lihtsalt vapustavat linna + selle aasta esimene päikesepõletus.
Aga nüüd magama.
Subscribe to:
Posts (Atom)